Kalle Laanet: ennetus on parim rohi vaenukuritegude vastu
17.10.2023
Kriminaalõigust kiputakse enamasti muutma alles siis, kui mõni enneolematu õud on juhtunud ja kahju sündinud.
Vaenu õhutamist ja selle kahju meie inimestele ei tarvitse ära oodata – võiksime olla targemad ning sellist jama ennetada.
Vihaselt kõneleda võib igaüks nii täna kui ka tulevikus. Sellest hoopis karmim nähe on vaenukõne, mis õhutab inimesi mõne grupitunnuse põhjal vihkamisele ja vägivallale. Avalik vaenamine, mis võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi, tuleb keelata nii, et sellest on tolku.
Kõnealune muudatus ei ole kellegi suukorvistamiseks ega sõnavabaduse piiramiseks. Kaugel sellest. Seda on vaja ühiskonna kaitseks üksnes kõige raskemate vaenu õhutamise ja vaenukuritegude vormide eest.
Nimelt oleme meie, Eesti riik, võtnud kohustuse hoolitseda selle eest, et inimväärikus ja võrdsus laieneksid kõigile. Nii peame meie, Eesti riik, kaitsma inimesi ka vaenu õhutamise eest. Praegu on riigikogul suurepärane võimalus arutada selle üle, millisel kujul võiksime heidutavat karistusõiguslikku normi parandada. See norm ei tohi jääda nõnda näiliseks, nagu on praegu seaduses kirjas.
Vaenukõne kriminaliseerimine aitab kaitsta kõiki võrdselt. Olenemata sellest, millist erakonda keegi valib, millist keelt inimene räägib, millesse usub või kellele koju jõudes esimesena tere ütleb, võib avaliku vaenamise tagajärjel tõukunud kuritöö ohvriks langeda igaüks meist.
Vaen võib eskaleeruda ka rahutusena. Olenemata sellest, millise tunnusega ühiskonnagrupi suhtes on inimesi üles ässitatud, võivad suure avaliku korra rikkumise käigus ohtu sattuda nii ässituse sihtmärgid kui ka teised ümber olijad.
Kui homme, kuu või aasta pärast peaks meie tegematajätmise tõttu sündima vaenu õhutamisest õudsete tagajärgedega avaliku korra rikkumine, seisaksime, häbi näos. Tahaksin siis näha nende inimeste silmi, kes täna nii tulihingeliselt vaenu kriminaliseerimise vastu on.