Aivo Paljasmaa: pastoraal meie maa kangelasest

Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla

„Daamid ja härrad… poisid ja tüdrukud. Ma olen Euroopa meister!” Selliste sõnadega pöördus teisipäeva hilisõhtul äsja vana maailma tšempioniks tulnud kümnevõistleja Johannes Erm läbi ETV ekraani meie kõigi poole.

Rooma olümpiastaadion oli langenud lähenevate öötundide tumedasse rüppe, aga Ermi hinges valitses täielik päikesevalgus. Ta oli vabanenud äsjasest, kaks ööpäeva kestnud rängast pingutusest, aina kasvavast sisemisest pingest.

Viimase ala, 1500 meetri jooksudistantsi lõpujoone ületamisel tõstis ta mõlemad käed kõrgele üles, nimetissõrmed taeva poole välja sirutatud. Ta oli võitja. Hetk hiljem oli tal Eesti lipp õlgadel ja päevakangelase nägu kattis äkki nutugrimass. Suur sportlane nuttis nagu laps, kellega on mingi õnnetus juhtunud. Ka ETV ekraanil muutus ta nagu kunagiseks lihtsaks Tallinna koolipoisiks, kes kusagil hoovis ennastunustavalt jalgpalli taga ajas ja iga löödud värava puhul siiralt rõõmustas.