Hannes Rumm: meie Arnold. President Rüütli mitteametlik elulugu

Eelmise sajandi lõpul nägid ajakirjanikud Tarmo Vahter ja Pekka Erelt kõvasti vaeva, et koostada raamat „Meie Lennart. President Lennart Meri mitteametlik elulugu anekdootides, karikatuurides, fotodes ja ütlustes”.

Samasuguse raamatu „Meie Arnold. President Rüütli mitteametlik elulugu anekdootides ja muhedates seikades” on viimase paari päevaga vabatahtlikult valmis kirjutanud sajad temaga kokku puutunud inimesed ühismeediakanalites.

Kindlasti on mitmed kirjastajad juba asunud neid somes ilmunud tekste koguma ning üritavad need raamatukaante vahel välja anda. Annan oma pisikese panuse koguteose „Meie Arnold” valmimisse Lääne Elus ilmuva meenutusega minagi.

Oli 2003. aasta augusti alguse päikeseline nädalavahetus. Olin ema köögis Rakveres just võileivast suure suutäie hauganud, kui mobiiltelefon helises. Tundmatu number. Ebaviisakalt mäludes võtsin kõne vastu ning kangestusin.

„Tere, olen vabariigi presidendi assistent. President Arnold Rüütel soovib teiega rääkida!”

Ja juba järgmisel hetkel küsis päris Arnold Rüütel minult, kas Keskerakonna kongressi otsus mitte toetada liitumist Euroopa Liiduga võib läbi kukutada 14. septembril toimuva rahvahääletuse?

Olin tol ajal riigikantselei teavitusrühma juht, kes vastutas selle eest, et rahvahääletusel osaleks võimalikult palju Eesti kodanikke ning nad teeksid oma otsuse võimalikult hea info pealt. Me polnud tolle hetkeni Arnold Rüütliga vist kordagi sõnagi vahetanud, kuigi olin olnud kümmekond aastat poliitikaga tegelenud ajakirjanik. Mis seal salata – mina kuulusin selle poole hulka eesti rahvast, kelle arvates Arnold Rüütli „parim enne” jäi eelmisesse sajandisse ja noorele moodsale riigile oli 2001. aastal presidendiks saanud „endine” korralik mainekahju.

Kõne toimumise päeval oli Edgar Savisaare juhitud partei kongress otsustanud olla ainsa suurparteina ELiga liitumise vastu. Aga minu hinnangul suurendas see jah-valijate osakaalu. (14. septembril 2003 toimunud rahvahääletusel osales 64,1% valimisõiguslikest kodanikest ning 66,5% neist hääletas liitumise poolt.) Nii ma president Rüütlile ka ütlesin.

Aga kõne kestis ja kestis. Rüütel oli rahvahääletuse pärast mures, ta pidas Eesti liitumist Euroopa Liiduga tõesti väga tähtsaks. Talle omase rahuliku tempo ja põhjalikkusega arutles ta olukorra üle. Mina vaatasin ema köögiaknast välja ja püüdsin riigipeale vääriline vestluspartner olla.

Olin sel ajal kindel, et eestlased teevad rahvahääletusel ülekaaluka jah-valiku. Ja seda suuresti tänu Rüütli isiklikule panusele.

Lootes EList kiiremat majandusarengut ning oma jõukuse suurenemist, aga ka liikumisvabadust Euroopas töötamisel ja õppimisel, oli eestlaste enamus niikuinii avaliku arvamuse küsitluste kohaselt liitumise poolt. Kõige umbuslikumad olid maainimesed ja pensionärid. Mis oli ka mõistetav, sest just nende jaoks oli tormiline üleminek sotsialismilt kapitalismile olnud üheksakümnendatel aastatel kõige valusam. Need inimesed kartsid, et muu ühiskond võidab liitumisest, aga neile tähendab see lisaraskusi.

Kuid just maainimesed ja pensionärid usaldasid kõigist poliitikutest kõige rohkem Arnold Rüütlit. Peaminister oli tol ajal Juhan Parts ja riigikogu esimees Ene Ergma – mõlemad kiirelt tõusnud ja kiirelt populaarsuse kaotanud erakonnast Res Publica. Töötasime riigikantseleis peaministri alluvuses ning üritasime ülemust Partsi veenda, et tal tuleb rahva veenmisele kaasata president. Parts puikles vastu, sest ta ei sallinud vana kommarit ning enesehinnang on tal alati olnud väga kõrge.

Lõpuks õnnestus Partsi mõjutada ainult argumendiga, et kui rahvahääletusel tuleb „jah” vaevaliselt, siis hakatakse selles süüdistama just peaministrit.

Nii kirjutati riigikantseleis valmis tekst, mis ütles ühemõtteliselt: „Meie hääletame Euroopa Liidu poolt. /…/ Ütleme oma „jah”-sõna 14. septembril. Soovitame seda teha kõigil Eesti kodanikel.” Allkirjad: Arnold Rüütel, president; Ene Ergma, riigikogu esimees; Juhan Parts, peaminister.

Seda 25. juunil tehtud kõigest 19 lause pikkust avaldust tsiteeris kogu Eesti ajakirjandus. Kümmekond päeva pärast avalduse tegemist tuvastasid sotsioloogid, et just maainimeste ja pensionäride seas oli toetus Euroopa Liiduga ühinemisele järsult tõusnud. Ainult tänu Arnold Rüütli osalemisele selles ühisavalduses.

14. septembri õhtul surus Rüütel pärast rahvahääletuse tulemuste selgumist Radissoni hotellis ka minu kätt ning õnnitles veenva jah-tulemuse puhul. Mina tänasin vastuseks presidenti kindlameelse toetuse eest, väga siiralt.

Nüüd puänt. Järgmiseks hommikuks oli Rüütel Kadriorgu kutsunud peaministri ja riigikogu esimehe, et ühiselt rahvahääletuse tulemus kokku võtta. Tallinnas oli tol hommikul jube ummik ja peaminister Parts hilines Kadriorgu kõvasti.

Kuna olime kolleegidega rahvahääletuse tulemust varajaste hommikutundideni tähistanud, olin Kadriorus väga loppis näoga. Üritasin Rüütli ja Ergmaga võimalikult pikka distantsi hoida. Ühel hetkel Rüütel muigas minu poole vaadates ja poetas: „Noormees, te olete pärast seda rasket tööd vist tõesti veidi väsinud.”