Ene Pajula: Wiedemannist, Gunnarist ja Haapsalu salli kudujast

Ene Pajula kutsub mõtlema, mis on see sõnum, mille me Gunnari mälestussambaga saadame maailmale. Ta meenutab, et Gunnarile endale ei meeldinud isegi ajalehest oma nime lugeda.

Aeg–ajalt kerkib Lääne Elus jälle üles teema Gunnari pronkskuju mõttekusest ja sellest, kes haapsallastest vääriks mälestusmärki enam kui Gunnar. Viimati (LE 17.01.2012) on juttu kunagisest Haapsalu haigla peaarstist Madis Martinsonist. Varem olen lugenud ettepanekust seoses Roman Haavamäega ja ise lisaksin sellesse Gunnarist väärikamate ritta veel näiteks Endel Nelise ja Lembit Põllu.

Tegelikult tahaksin seda teemat veelgi laiendada. Ma ei ole olnud väga hästi kursis sellega, kui kaugel Haapsalu gümnaasiumide ühendamine on, sest mul pole praegu ühtki kooliskäivat või kooli minevat last ega ka lapselast. Kui ühendamise otsus tehti, siis ei mõelnud ma selle üle väga põhjalikult järele, eeldasin, et ju see on paratamatu. Ühe asja üle oli mul siiski hea meel — et ühendatud Läänemaa ühisgümnaasium kolib tagasi oma ajaloolisse majja.

Wiedemann

Mu ema on lõpetanud Läänemaa ühisgümnaasiumi 1941. aastal ja kui tema ning tema veel elusolevad klassikaaslased 1990ndate alguses Haapsalus kokku said, siis tahtsid nad oma kokkutulekut pidada ilmtingimata oma vanas koolimajas, seega Wiedemanni gümnaasiumis, kuigi nende kooli ametlik õigusjärglane, Haapsalu gümnaasium, asub ju hoopis Kuuse tänaval. Mis näitab seda, et vaidleme, mis me vaidleme betooni (telliste, paneelide, puidu) osatähtsuse üle kultuuris — midagi ei ole teha, suur tükk meie identiteedist on ankurdatud just sellesse. Esmapilgul tundus, et ka vana nime, Läänemaa ühisgümnaasiumi, tagasivõtmine pole üldse paha mõte. Sest sellega justkui ei eelistataks kumbagi ühinevat kooli. Uus vana nimi on mõlema suhtes neutraalne ja aitab (loodetavasti) mõlemast koolist tulnud ja seni rivaalitsevate koolide õpilastel hõlpsamini oma kooli tunnet kujundada.

Ometi on mul ikkagi olnud kahju, et Wiedemanni nimi kaob Haapsalu avalikust ruumist täiesti. Ferdinand Johann Wiedemann nimelt on Haapsalus sündinud ja siin koolis käinud. Usun, et Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik Wiedemann on rahvusvaheliselt kõige tuntum Haapsalust pärit isik, rääkimata sellest, et tal on sümboli tähendus eesti keeleteaduses. (Muide, ühes televiktoriinis oli hiljaaegu küsimus, millises Eesti linnas on Wiedemanni nimeline gümnaasium, ja vastajad teadsid, nii et ilmselt teadmine Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumist püsib kindlasti koolist kauem.) Ma tean, et linnavalitsusel oli kunagi plaan Wiedemannile Õhtu kaldale mälestusmärk püstitada, aga masu tõmbas sellele kriipsu peale.

Niisiis, mida ma tahan öelda. Haapsalu on endiselt väärt Wiedemanni–nimelist gümnaasiumi, olgu see või Wiedemanni–nimeline Läänemaa ühisgümnaasium.

Gunnar

See panigi mind mõtlema mälestussammastele üldiselt. Kui Haapsalus algatatud korjandus Gunnarile mälestussamba püstitamiseks annab tulemusi, mis siis ikka, siis saame samba Gunnarile. Jah, tõesti, pole vist ühtki haapsallast, kes poleks Gunnarit teadnud. Temasse suhtuti heatahtlikult ka siis, kui ta omaaegse Pipi trepil rootslastelt ja soomlastelt suitsu, maiustusi ja raha pommis või kui ta mõne ametniku kabinetis tooli vallutas ja sinna magama jäi, keeldudes kangekaelselt lahkumast ka siis, kui tööpäev läbi. Temas oli nutikust, mis aitas tal, peaaegu tasuta, läbi sõita suure osa Euroopast. Ta kogus taarat juba ammu enne seda, kui pudelikorjamisest uue aja Eestis elukutse sai. Võib–olla on mu küsimus pühaduse teotus, aga mis on see sõnum, mille me Gunnari ausambaga edastame maailmale?

Mis on meie praeguste sammaste sõnum? Vabadussõja mälestusmärk ja Bernhard Laipmanni monument kannavad meie vabadusiha, Rudolf Tobias, Cyrillus Kreek ja Ernst Enno tõestavad, et siin on elanud erilise andega loojad, kes omakorda on hinnanud Haapsalu erilist aurat, Tšaikovski pink näitab, et meie rahvalaul oli väärt põlistamist kuulsa helilooja sümfoonias, ja muidugi Kepimurdja, mis mõjub ülistuslauluna Haapsalule kui kuurortlinnale ja muidugi meie mudale. Aga mida ülistaks või põlistaks Gunnari mälestusmärk?

Niipalju kui mina tean, Gunnar ise avalikku tähelepanu ei nautinud. Olen raamatukoguhoidjatelt kuulnud, et kui Gunnar sai teada, et temast oli lehes juttu, siis tuli ta kohapeale ja püüdis kirjutatut kokku veerida. Temast ju (enamasti) halvasti ei kirjutatud, aga ikkagi olid need artiklid ta pigem nutma pannud. Ta lihtsalt ei tahtnud olla kirjasõnasse raiutud. Praegu saame küsida ainult retooriliselt: kas ta pronksi valatud tahaks saada?

Monument sallikudujale?

Haapsalu pole skulptuuride ja mälestusmärkide poolest sugugi kõige vaesem väikelinn Eestis. Tõepoolest, paljus oleme selle eest tänu võlgu Roman Haavamäele ja Haapsalu kaunistamise seltsile. Viimase eestvedajale Hans Alverile on, paljuski tänu tema sugulastele, tagasihoidlik mälestusmärk püstitatud.

Aga kes minu meelest kindlasti monumenti vääriks, on Haapsalu salli kuduja. Temagi koht oleks Promenaadil, kuhu sallikudujad omal ajal kogunesid, et — moodsas keeles öelduna — oma toodet tootmise käigus reklaamida ja müüa. Haapsalu rätik või sall on ainus asi, mis Haapsalu nime üldnimena põlistab. Mida on ülejäänud Eestil sellele vastu panna? Tallinna kilud? Haapsalu sall on muda kõrval muutumas meie glamuurseks rahvusvaheliseks visiitkaardiks. Sallikudumisoskus on aidanud naistel mitme sajandi vältel leiva pere lauale tuua, teeb seda nüüd ja loodetavasti ka edaspidi. Ühtlasi kogub jõudu salliturism — meile tullakse selle salli kudumist õppima.

Siin on arutamise koht selles, kas meil on kedagi, keda võiks pidada Haapsalu salli emaks. Mõnda konkreetset kudujat, kelle osatähtsus selle kudumiliigi õpetamisel ja propageerimisel on olnud erakordselt suur, või oleks õigem jäädvustada ikkagi Kuduja kui selline?

Avalik ruum on kõigi oma

Kokkuvõtteks võiks öelda, et eraalgatusel kerkivaile mälestusmärkidele ei saa ega ole ka põhjust kätt ette panna. Iseasi, kas Haapsalu loomekeskuse ettepanek alustada korjandust just Gunnari mälestussamba tarbeks päris eraalgatuseks kvalifitseerub. Nii et kas arutelu selle ettepaneku üle poleks pidanud toimuma enne, kui korjanduskast Haapsalu Konsumis üles seati? Sest sammas võib olla eraomanduslik, aga kui keegi seda just oma õue ei püstita, siis linnaruum on avalik ja selle kasutamise üle võiks sõnaõigus olla kõigil. Praegu on nii, et kui korjandus toob vajaliku summa kokku, siis järelikult piisab Gunnaril austajaid ja teised ei peaks torisema. Aga äkki tohiks paluda, et asjakohast arvamust küsitaks linnaelanikelt juba enne järgmist korjandusettepanekut. Olgu selleks puhuks öeldud, et minu mälestusmärgi-eelistuste tipus on võrdselt akadeemik Wiedemann ja Haapsalu salli kuduja.


Ene Pajula,
ajakirjanik