Aimar Ventsel: Venemaal kasvab rassism ja ksenofoobia

Venemaal pole enam palju järel sõja alguses räägitud rahvaste sõprusest. Nüüd kerkib seal pinnale paljudes tavavenelastes kogu aeg alles olnud vimm teiste rahvaste vastu.

Alates Venemaa agressiooni algusest Ukraina vastu on president Vladimir Putin järjest enam rõhutanud Venemaa elanikkonna paljurahvuslikkust. Kõige silmapaistvam oli see kohe sõja esimestel kuudel. Toona läks mööda Venemaad käima nn flashmob „Venemaa, see oleme meie”, kus eri regioonide esinejad ja artistid tegid muusikavideoid, taustaks tsitaat Putini kõnest: „Olen laki, olen tšetšeen, ingušš, venelane, juut, mordvalane, osseet. Olen uhke, et olen osa tugevast, mitmerahvuselisest Venemaast.” Videoklipp lõpeb kellegi ütlusega, et Venemaa võidab ja et toetatakse „meie sõdureid”. Klipis esitati tavaliselt tantsunumbreid, kus esinesid etnilised vähemused: hakassid, tšuktšid, altailased, jakuudid (kahjuks tunnen mõnda Jakuutia videos esinenud artisti isiklikult), tšuvašid jt. Paistis, et Putin tahab eri rahvusi enda ümber koondada.

Tegelikult pole see alati nii olnud. Oma valitsemise algusaegadel, nii aastail 2000–2001, kasutas Putin harva oma kõnedes väljendit „venemaalane”, eelistades sellele väljendit „venelane”. Eks väljend „venemaalane” oligi uus ja isegi mittevenelased eelistasid selle asemel öelda „olen Venemaa kodanik”. Suurt osa „Venemaa rahva” identiteedi loomisel ning selle presidendi lauale toomisel mängis etnograaf ja ajaloolane, akadeemik Valeri Tiškov, keda 2014. aasta novembris Eestisse ei lastud, millest tõusis vene teadusringkondades ülisuur skandaal. Kui keegi seda juhtumit veel mäletab.

Siiski, Venemaa pole kunagi olnud harmooniliselt koos eksisteerivate erinevate rahvaste riik. Venemaa-uurijate seas on kogu aeg vaikselt edasi käinud debatt selle üle, kas seda saab pidada mitmerahvuseliseks riigiks või on tegu venelaste rahvusriigiga, kus elab ka paarsada vähemusrahvust. Reaalselt Venemaal toimuvat vaadates kipub tõeks osutuma just viimane.

Võtame kasvõi õigeusu kiriku. See on koos oma patriarhiga Venemaal kogu aeg pildil ja jääb mulje, et on suisa riigikirik. Patriarh Kirilli pidevat esindatust poliitilistes sündmustes ja meedias vaadates kipub ununema, et Venemaal on ametlikult tunnustatud n-ö traditsioonilised religioonid veel islam, budism ja judaism ning seal armastatakse rõhutada – eriti kui riigi juhtivad tegelased kohtuvad moslemiriikide esindajatega –, et riigis on Euroopa suurim moslemielanikkond. Ent tavavenelased pole kunagi soovinud tunnistada teisi Venemaa rahvaid endaga võrdseks.

Nüüd on Venemaal aga tõusmas suisa pretsedenditu ksenofoobia ja rassismi laine. Üleolevat suhtumist mittevenelasisse on seal alati olnud ning kuni 2000. aastate alguseni eksisteeris Venemaal väga aktiivne neonatside liikumine, kelle kontosse lähevad mitte ainult füüsilised rünnakud mittevenelaste vastu, vaid ka paljud mõrvad. Ent mittevenelasi põlgav tavavenelane oli toona rahulikum.

Võibolla on nüüd põhjus mobiiltelefonide laias levikus, ent terve internet on täis videoklippe, kuidas venelased sõimavad ja mõnitavad mittevenelasi, isegi kui nood on riigi kodanikud. Pihta saavad just eriti kaukaaslased ja asiaadid, sest nemad paistavad enim silma. Sõimata saavad kõik – taksojuht, pargis lastega jalutav noor ema, metroosse eksinud asiaadist venemaalane jpt. Eriti muljetavaldavad on klipid venelastest emadest, kes keelduvad oma laste ravida laskmisest, kui selgub, et arst on ingušš, tatarlane või kalmõkk. Inimese ütlus, et ta ongi Venemaa kodanik, reeglina ründajale kainestavalt ei mõju.

Asi on selleski, et venelased tunnevad oma suure kodumaa geograafiat väga halvasti ja enamik neist pole kunagi n-ö rahvusregioonides käinud. Kuid selleski, et paljud venelased isegi ei tea, et Hakassia, Burjaatia või Tõva on Venemaa koosseisus. Lisaks peetakse asiaatidest kaaskodanikke tihti Kesk-Aasia migrantideks, kellesse venelased suhtuvad niigi rassistlikult.

Olukorra halvendab see, et Venemaal räägitakse avalikult ja ametlikult, kuidas akuutse tööjõupuuduse leevendamiseks tuuakse tööjõudu Põhja-Koreast, Indiast ja Afganistanist. Paralleelselt kõlab järjest rohkem arvamusi, et varsti surevad venelased üldse välja.

Nii ongi Venemaal vaikselt intensiivistumas rahvuslikud pinged ning neid ei võta maha ükski Putini kõne.