Kes selle tamme istutas: vahvad naistepunapõõsad

Juba juuni lõpus alustas õitsemist, kuid jätkab seda üha rõõmsamalt läbi terve juulikuu ja isegi augusti üks ütlemata tore väike põõsas. Kunagi umbes kümne aasta eest, kui Rebase puukooli pidaja Ahti Tiirmaa selle mulle muu kaubakoorma peale kaasa sokutas, suhtusin sellesse suhteliselt ilmetu välimusega taimehakatisse üsna skeptiliselt. Naistepuna? Oklahoma naistepuna? Naistepuna on ju lill? Ah ei, see on põõsas? Okei, olgu siis, katsetan.

Istutasin ta mitte midagi erilist ootamata kodus maha eriti päikselisse ja kuiva paika, kus paljud muud taimed koidust ehani kestva lakkamatu päikeselõõsa ja kuiva liivase pinnase tõttu pigem kannatasid, kui kasvasid edukalt. Kuid see põõsake üllatas mind iga järgmise aastaga üha meeldivamalt. Ta kasvas üsna nobedas tempos parajalt suureks. Tal polnud mitte kunagi kõige vähematki viga, ei kimbutanud teda ei talvekülmad, põuad, seenhaigused ega pahad putukad. Ja jaanijärgsest ajast alates kuni sügiseni õitses ta lakkamatult ja ülikülluslikult armsa