Juhtkiri: Põlved nõrgad

Kui lugeda nädalavahetusel Lääne Elu Online’is kirjutatud kommentaare ühinemislaine teemal, jääb mulje, et Läänemaa koosneb rikastest ja ilusatest valdadest ning mõnest üksikust vaesest rahaahnest omavalitsusest, kes himustab teiste vara. Kommentaarides kumab igatsus: me tahame elada nii, nagu siiani oleme elanud. Võiksime võtta laenu, aga ei ole õiget ideed, mille tarbeks. Täna on tore, aga mis homme saab, tahaksin küsida. Täna on õpetajail kõrgem palk, aga kas homme on enam kooligi?

Mida me võidame, kui ühineme, küsitakse kommentaarides, ja nõutakse uuringuid. Mulle tundub, et nõnda tahavad volinikud vastutusest pääseda. Nad tahavad, et keegi teine ütleks, mida teha. Volikogudel ei ole olnud vajadust vastu võtta pöördelisi otsuseid. Nad on harjunud kätt tõstma või nägelema pisiasjade kallal.

Nüüd on ees kõva pähkel ja see teeb jõuetuks. Et ise ei oska/julge, on lihtne lükata asi edasi ettekäändel, et ei ole uuritud. Ükski uuring aga ei anna ei– ega jaa–vastuseid. Kas nii või naa, peab otsustama ikkagi volikogu.

Arusaamatuks jääb, miks tahab juba teine volikogu nii tähtsat otsust arutada kinniste uste taga — ettekäändel suud puhtaks. Tehke enne volikogu tund aega isekeskis mõttetööd, arutage, leppige kokku ja minge siis istungile.

Mis hirmus ja oma rahva ees veel teadmata saladus võib volikogu avalikul arutelul välja tulla? Kas see, et keegi räägib rumalat juttu, rahvas saab teada ja järgmine kord teda ei valitagi?