Lugemislood: võõram kui ilm

Surma mustendav vari laskub kolm korda üle Albert Camus’ raamatu „Võõras”. Kahel korral on see üheselt mõistetav, kolmandal aga jätab õhku tillukese kahtluse ja lootusrikkuse võbeluse. Lõpetamata lõpp.

Mees nimega Meursault paneb külmavereliselt, ilma sügavama motiivita toime roima, mõrvates peaaegu kontvõõra – ennekuulmatu. Ta ei tihka oma lihase ema matusel nutta – veel ennekuulmatum. Järgmisel päeval supleb Meursault mõnuga lainetes ja läheb ühe naisega komöödiafilmi vaatama. Kui häbematu, viimane piisk karikas. Tagajärg? Surmanuhtlus, aga mitte niivõrd mõrva pärast.

Ei, see on vaid valendav suitsukate, tühipaljas ettekääne, sest ühiskond ja kohus näevad tõsisemat murekohta hoopis milleski muus. Vankumatu stoilisus, ema matusel hingevalu ilmutamata jätmine võrdub vaimsetes sfäärides ju tema mõrvamisega ning see kallutab kaalukaussi hoopis enam.

Meursault on tundetu ja apaatne