Lugemislood: ühe tööpäeva anatoomia
31.10.2026
„Kõik töökohad on hullumajad. Mingil viisil. Aga kui ära harjud, muutud üheks nendest hulludest (ja mitte teistest), siis on see sinu normaalsus, siis see ongi normaalsus.”
Eks ta nii ole. Ja tõepoolest mitte ainult Tõnu Õnnepalu raamatus „Tööpäev” kirjeldatud Hõbekuuse puukoolis, vaid igas töökohas, igas kollektiivis. Kõikjal on oma veidrused ja pead raputama panevad kiiksud. Siseringi naljad. Üks hullem kui teine. Kuigi samas on ikka natuke armas ka ning kui piisavalt kaua ühes töökohas vastu pidada, siis saab sellest tänu rutiinile, aja jooksul tekkinud vilumusele ja väljakujunenud kolleegidevahelistele suhetele normaalsus. Nagu teisiti polekski enam võimalik – tärganud on mingisugune seletamatu ligitõmme ja töötahe. Võimutseb kahepalgeline nostalgia. Ühel hetkel siiski selgub, et ilma tööta saab ka hakkama ning eleegiline, argistes, aga hubastes mälestustes kümblev meeleolu möödub. Elu läheb edasi. Ja päris hästi. Õnnepalu arvates.
Nagu Estragon ja Vladimir ootavad Samuel Bec
