Merle Mäesalu: Võim ja elu — nemad ja meie

IRLi linnapeakandidaat Haapsalus, Lääne maavalitsuse arengu– ja planeeringuosakonna juhataja Merle Mäesalu ärgitab mõtlema, mida saavad inimesed ise teha, et elu oleks parem ning et ei peaks oma rahulolematust väljendama mujale kolides.

Mari Lille kõne „Mis on sellel pildil valesti?” loomeliitude pleenumi 25. aastapäeval riigikogus on leidnud palju tsiteerimist. Kuigi sotsioloogid ja ühiskonnateadlased on juba varem kirjeldanud samu suundumusi ja ebakohti, leidis üldist mõistmist just loomeinimese väljaöeldu. Sest selles kõnes oli siiras mure.

Toimetuleku piiril elamine, väike sündimus, alkoholism, väljaränne, usalduse puudumine riigi ja rahva vahel. Neid teemasid on võtnud paljud kritiseerida, jäädes samas kõrvaltvaatajaks. Jah, edasiminekuks on vaja kritiseerijaid, neid, kes ütlevad, et „kuningas on alasti”. Samas on paljudele lihtsam, mugavam ja turvalisem jätta protsessid kulgema omasoodu — las teised võtavad ette, las teised saavad poriseks.

Pildil olemine ja millegi tegemine ei pea alati tähendama poliitikas osalemist, erakonda astumist. Võib ka nii, et tegeled enda ja kogukonna (igapäevaste) asjadega: oled ise parem, eetilisem, ausam; ajad oma asja. Kuid ometi on tegutsemises ja tegutsemises erinevus — see seisneb tegutsemise ja otsuste mastaapides ning mõjus.

Kuigi näitleja Mari Lill oskab tundeliselt osutada ühiskonna muredele, ütleb ta ometi, et tema pole see, kes asja muudaks. Aga kes siis? Kes on meie hulgas need, kes haaravad härjal sarvist, ei pelga raskusi ja asuvad oma parimale tahtmisele, oskustele ning kogemustele tuginedes muutma väljakujunenud olukorda või suundumusi? Kes ajavad Eesti asja, lähtudes põhiväärtustest ja avalikkuse huvidest, nagu meie kõigi soov ju on? Kas tõesti lepime pessimismiga ja käegalöömisega, et „võim on nemad ja (tegelik) elu oleme meie”?

Pärast Mari Lille sõnavõttu esitasin selle küsimuse endalegi. Siis sain selgeks: kui ma ei alusta endast, jääb see küsimus taas ainult küsimuseks.

Et mitte jääda pelgalt kritiseerijaks, tuleb ise ette võtta. Kohaliku elu kujundamisel peavad poliitikute kõrval saama oma ideed, vajadused ja arvamuse välja öelda kodanikud ja nende mitmesugused ühendused. Ei ole mingit vajadust olla paralleelsetes ümarlaudades ja aruteludel.

Aktiivse kogukonna kujunemisel võib olla mitu põhjust. See võib olla märk, et avalik võim on järjepidevalt (linna)kodanikega tulemuslikus dialoogis ja arvestab altpoolt tulevate soovide ning algatustega. Kuid see võib olla ka märk, et samamoodi enam edasi ei saa, sest avalik võim ei hooli. Ei hooli inimestest.

Esimesel puhul juhtub paraku järjest sagedamini, et dialoog ja huvidega arvestamine on täiesti olemas, kuid see puudutab vaid teatud ringkondi ja huvigruppe. Kuluaaripoliitika tõttu eelistatakse ühtesid teistele, mis tekitab üldisemat ebaõigluse ja käegalöömise tunnet. Kuid poliitika selle parimas tähenduses on kokkulepe kõikide elanike/gruppide vahel ja huvides. Küsimus on poliitilises kultuuris, asjaajamises ja meetodites.

Teisel juhul väljendavad elanikud oma rahulolematust kriitikaga, väljaütlemiste ja –astumistega, plakatitega. Ent kui palju on aate– ja ideeinimesi, kes astuvad julgelt välja ebakõla või ebaõigluse vastu?

Kõik soovivad turvalist elu, ka vaimset ja hingelist turvalisust. Enamik meist on ka pragmaatilised ja määravaks osutub isiklik majanduslik seisukord, kindlustunne. Kui see pole kindel siin, siis ehk on kuskil mujal…

Eluoluga rahulolematuse kõige selgem ja lõplikum väljendus on mujale kolimine. Selle aasta kuue esimese kuuga on Haapsalu elanike arv vähenenud pretsedenditult kiiresti ja langenud alla 11 000 piiri.

Haapsalus on praegu imetore suvi. Toetussõnumeid ja lubadusi langeb tavalisest heldemalt. Valimiste aasta suvel on näha, kuidas poliitik pillub — justkui ainuvalitseja — rahvale kuldseid münte, tehes viimaste kuudega ära kogu eelnevate aastate jooksul märkamata ja tegemata tööd. Pole aga kindel, kas münte jätkub igapäevaeluks ka pärast valimisi.

Mis on sellel pildil valesti?


Merle Mäesalu
Haapsalu linnapea kandidaat, IRL