Hardo Aasmäe: Raudtee – mineviku täiustamine?

Geograaf Hardo Aasmäe hinnangul on Haapsalu raudtee võrreldav köisteega mägikuurordis — kuigi üksi tee ära ei tasu, kasutavad seda külastajad, kes kuurordi söögi– ja majutuspaikades raha kulutavad.

Aastaid on Haapsalu raudtee teema ümber pusitud, kuid tulemust ei ole. Põhjuseks paljuski iganenud mõtteviis. Eesti iseseisvuse ajal on liiga pikalt tahetud riiki ja ühiskonda edendada ajaloolaste arusaamade järgi. Taastatakse justkui „helget minevikku”. Mõnda asja tahetakse teha nagu „Pätsu ajal”, siis jälle nagu „nõukogude ajal”. Välja kukub see üldjuhul halvasti, sest minevik ei tule tagasi ja aeg on paratamatult oma töö teinud.

Praegust reisiliiklust Eesti raudteedel püütakse taastada „nagu nõukogude ajal”, mitte „nagu Pätsu ajal”. Haapsalu raudtee taastamine ei saa aga olla mineviku hiilguse läikimalöömine. Samuti ei ole Haapsalu raudtee taastamine oma olemuselt raudtee arendamise kava, seega võib ka kitsalt raudteeline mõtlemine saada komistuskiviks. Raudtee tuleb ehitada–taastada millegi suurema ja olulisema elluviimiseks.

Milleks on raudteed vaja? Tsaariajal oli asi selge. Tsaari perekond armastas vahetevahel Haapsalus puhata. Ehitati uhke jaam pika perrooni ja varikatusega. Vihmase ilma korral ei pidanud mõni suurvürstinna või õuedaam vihmavarju välja võtma.

Nõukogude ajal oli asi samuti selge. Rahuarmastav Uuemõisa raketibaas, piirivalvurid ja Kiltsi sõjaväelennuväli nurjasid Lääne imperialismi võimalikud salasepitsused ühtse nõukogude rahva vastu ning tagasid Haapsalu rajooni põllumajandustöötajatele rahulikud tingimused taime– ja loomakasvatussaaduste plaani ennetähtaegseks täitmiseks ja ületamiseks. Tegelikult oli raudteed vaja eelkõige sõjaväe varustamiseks.

Tänapäevane vastus raudtee vajaduse kohta on võrratult ähmasem. Selle kallal tuleb töötada, lähtudes järgmistest eeldustest.
1. Raudtee ehitus ei jää otseselt rahapuuduse taha, sest maksumus ei ületa 50 miljonit eurot. Kui võrrelda ainuüksi Eesti osaga Kreeka abipaketis (300 miljonit eurot), pole see Eestile üle jõu käiv summa.
2. Valdav enamik teedeehitusest (maanteed, raudteed) ei tasu äriliselt otseselt kunagi ära. Seepärast on tasulisi maanteid maailmas ülivähe. Sama käib raudteede kohta.
3. Haapsalu raudteed ei saa käsitada raudtee tuluprojektina, sest sel juhul ei kannata tasuvusarvestused ehituse otstarbekust välja. Sellele on juhtinud avalikult tähelepanu Garri Raagmaa. Raudtee ehitus peab olema osa suuremast arenduskavast, mille pikaajaliseks levitamiseks on raudtee hädatarvilik eeltingimus.
4. Koostatud kava peab sobima Euroopa Liidu toetusprogrammide rahastamistingimustega.

Kuidas ülaltoodud kitsendusi mõista? Kõigepealt, Eesti Raudtee ei ole küsimuses usaldusväärne hindaja, sest tema ärihuvides on sellisest raudteest hoiduda. Äriühing ei taha ehitada väikese liiklusega raudteelisi „kõrvaltänavaid”, vaid elava liiklusega „peamagistraale”. See teeb majandamise lihtsamaks. Paraku võib avalikkuse huvides olla kasulik ka raudteeline „umbtänav”. Kuigi Haapsalus või Rohukülas lõppev raudteeline „umbtänav” on majanduslikult otstarbekam kui Riisiperes lõppev.

Haapsalu raudteed võiks võrrelda mõne köisteega kusagil mägikuurordis. Eraldi võttes ei pruugi ta ära tasuda, annab aga võimaluse suusatajatel tõusta mäenõlvadele. Köisraudtee toob kohale tarbija. Valdav osa tulust aga saadakse hoopis orus paiknevais söögi– ja majutuspaikades. Üldise tulu nimel võib ülal pidada ka kahjumis köisraudteed.

Samalaadselt tuleb mõelda ka Haapsalus. Seepärast ei ole raudtee küsimus otseselt majandus– ega kommunikatsiooniministeeriumi ja Eesti Raudtee valdkond. Nemad on pigem kaasatud, kolmandad osapooled. Juhtiv ministeerium peab olema hoopiski siseministeerium, kelle vastutusalas on regionaalareng. Nemad kavandavad üldplaani, kus 2030. aastani on ette nähtud vaid võimalik raudteeühendus ilma elektrifitseerimiseta. Seega on väljavaade lähima 17 aasta jooksul ebamäärane. Poolesaja kilomeetri rööbaste mahapanek võtab aega vahest ainult kuu, kui teel samal ajal liiklust ei ole.

Alustuseks tulebki sellesse üldplaani teha täpsustus, mis näeb ette elektriraudtee rajamise. Kavandatut tuleb käsitada regionaalarengu projektina, mille keskmesse asetatakse ääremaade kättesaadavuse suurendamine, saarelise eraldatuse leevendamine ning kohalike haruldaste ressursside avamine Eesti ja Euroopa tarbijale. Ääremaade parem sidumine Eesti majanduskeskuse Tallinnaga võimaldaks suurendada tööjõu liikumist. Mitte ainult Haapsalust Tallinna, vaid ka vastupidi.

Sama kava raames tuleb plaanida Hiiumaa, Vormsi ja Noarootsi saarelise eraldatuse vähendamist. Viimast ei nimeta ma asjata, kuigi geograafiliselt on tegemist poolsaarega. Maakonnakeskusest tuleb sinna sõita mitukümmend kilomeetrit. Österby sadamasse pole aga suvel alalist ülepääsu. Raudtee pikendusena tuleb need arendused ette näha. Alates sobivate aluste soetamisest kuni jääpurjetamiskultuuri taastamiseni välja.

Põhjalikult tuleb läbi mõelda Euroopa vaatepunktist haruldaste ressursside kättesaadavuse suurendamine. Alates ravimudast ja linnuvaatlustest ning lõpetades kaitsealade turismiga. Mudaravi ja üldse meditsiiniteenuste osatähtsust tuleb Haapsalus suurendada. Tutvustada korralikult meie ainulaadses mudas püherdamise tervistavat mõju eurooplaste ihu– ja hingehädadest ülesaamisel. Algatada kliimaravi. Kaitsealasid piisab ja lindude rändekoridorid on hästi jälgitavad. Kõik need kolm valdkonda on toetatavad ka Euroopa liidu toetusprogrammidega.

Haapsalu piirkonna arengukava peab olema laiapõhjaline ja leidlik. Nimetatud ulatuslik tegevustik peaks kontimööda olema siseministeeriumi Siim–Valmar Kiisleri tiivale. Sedalaadi arendused on elu edendamiseks riigi äärealadel kordi tõhusamad kui haldusreform või võitlus koolivõrguga.

Hardo Aasmäe, geograafiakandidaat