Toiduabi jagamine algas, kuid õli igaühele ei jagu
27.08.2013Eile kella poole 11 paiku ootas linnavalitsuse taga toidupakki u 70 inimest. Allkirja vastu sai soovija Kaja Rootarelt plastikaatkoti, kus sees makaronid, nisujahu, riis, tatar, manna, neljaviljahelbed, suhkur ja rapsiõli, igat kilogramm. Foto: Arvo Tarmula
Eilsest homseni jagavad sotsiaaltöötajad Haapsalu linnavalitsuse taga elavas järjekorras ära 5584 kg Euroopa toiduabi, kuid kõik abi vajajad järjekorda ei jõua ja järjekorras viimastele ilmselt toitu ei jagu.
Jagamine algas eile kell 10, kuid Haapsalu sotsiaalmaja juhi Kaja Rootare sõnul olid inimesed kell 9, kui tema kohale jõudis, juba ootamas. Järjekorralised ise teadsid rääkida, et osa inimesi olla igaks juhuks kohale tulnud kella kuuest.
Eilseks oli Lääne Elu poole pöördunud mitu inimest, kes kurtsid, et toiduabi saavad need, kes jaksavad järjekorras seista ja ilma jäävad need, kes abi enim vajaksid.
„Jagame asju, mida on vähem kui inimesi, kes neid vajaksid. Selge, et keegi jääb ilma — see, kellel on väiksem informeeritus, raskem kohale tulla või keerulisem järjekorras seista,” tunnistas Rootare.
Ta seletas, et jagatav Euroopa abi on tegelikult mõeldud toimetulekutoetuse saajaile. St neile, kelle sissetulek on nii väike, et pärast kommunaalide maksmist jääb kätte alla 76 euro inimese kohta. Haapsalus on selliseid peresid 84.
Haapsalu linn jagab aga toidupakke ka neile, kellele abi otseselt mõeldud ei ole — idee poolest pensionäridele ja invaliididele, kuid tegelikult kõigile vajajatele. Paki saab kätte oma majanduslikku seisu tõestamata.
„76 eurot on ääretult väike raha, mis ongi põhjus, miks me seda reeglit rangelt ei võta. Kes on siia tulnud, saab paki. Keegi ei tule siia nalja pärast,” ütles Rootare.
Nii nurisetakse praegu järjekorra–süsteemi üle, kuid ilma selleta jääksid pensionärid pakist üldse ilma, sest nende kuuraha ületab 76 eurot. Siis oleks nurisejaid veelgi rohkem.
„Head süsteemi ei ole, nii või teisiti on pahandused sisse kodeeritud,” tõdes Rootare.
Ta lisas, et kui need, kes ei saa järjekorras seista, oleks ajalehe asemel pöördunud linna poole, oleks pakk kindlasti koju ära viidud.
Eile järjekorras oodanuile tegi meelehärmi see, et tänavu antakse pere peale üks pakk.
„Ega nüüd muidu ei saa, kui üks pereliige peab ära surema,” pahandas keskealine meesterahvas.
„Kui naine on ratastoolis, kas siis ka ei saa?” küsis ta lootuses kahe pakiga koju naasta.
Üks vanem naine kurtis, et mõni inimene oli alternatiivina kokku korjanud tuttavate pensionitunnistusi, et rohkem pakke saada.
„See on kõik, jah?” küsis teine naine toidukotti vaadates. „See on kõik,” vastas Rootare.
Ent järjekorras oli neidki, kes korraldust igati kiitsid.
„Mõtlesime, et siin ei jõua ära seista, aga ei! Tunnike ootasime. Hästi organiseeritud,” rääkis üks paar ootajaid. Samal ajal järjekorras viimane olnud paar nentis, et paki võiks saada, aga kui ei jagu, pole hullu.
Rootare sõnul on kerge rahul olla neil, kellele toitu jagus. Suurem nurisemine läkski linna sotsiaaltöötaja Krista Levina sõnul lahti pärastlõunal, kui otsa said õli, tatar, manna ja riis.
„Inimesed ei saa aru, et koguseid ei tulnud ühepalju,” nentis Levina.
Üks eilne järjekorras ootaja süüdistas abi vähesuses seda, et mullu jagati pakke sotsiaalmajas, tänavu linnavalitsuses.
Et toitu on tänavu rohkem kui mullu, kuid abivajajaid enam, et sotsiaalmaja kuulub linnale, et toit tuleb Punase Risti ja PRIA kaudu Euroopa Liidust ning linn seda juurde võluda ei saa, mees ei teadnud. Teda huvitab, et saaks ära elada.
