Einar Eiland: Globaliseerumine kui rünnak väikeriikide püsimajäämisele

Sajad tuhanded inimesed tänavatel. Sajad arreteeritud USAs. Sajad protestiaktsioonid üle maailma. See on meie tänane pilt globalisatsiooni tagajärgedest.

Globaliseerumine väljendub vastastikuses majanduslikus ja poliitilises sõltuvuses ning selle peamiseks tagajärjeks on ülemaailmne tööjaotuse väljakujunemine. Seda protsessi iseloomustavad  kapitali, inimressursi ja tootmisvõimsuste kontsentratsioon niinimetatud tõmbekeskustesse. Teisalt, kui on olemas tõmbekeskused, siis peavad olema tõukekeskused, mis viitab ääremaastumise vajadusele. See saavutatakse läbi seaduste, majanduslike ja tehnoloogiliste protsesside  standardiseerimise, millele rahvusriigid peavad alluma. Selle kaudu likvideeritakse väikeriikide isemajandusest tulenevad ohud  globaalstruktuuridele.

Tuletagem siinkohal meelde, et meie iseseisvuse eesmärgiks oli isemajandava Eesti saavutamine. Sellest on jäänud vaid nostalgiline unistus, ei enamat. Toidu, toodete,  arstiabi, tuletõrje ja kooliharidusega varustamise võime ühiskonnas väheneb ja seega suurenevad ühiskondlikud julgeolekuriskid.

Globaliseerumine omab süsteemset mõju kõikide ühiskondlike protsesside kulgemisele. Kahjuks puudub meil arusaam globaalmajanduse rõhuvast toimest.

Globaliseerumise protsess algas 3500 aastat tagasi, enne seda elasid maad ja rahvad enda kultuurilises ja majanduslikus maailmas.  Globaliseerumise protsessis avaldasid need rahvad üksteisele mõju kaubanduse, sõdade, religioonide või abielude kaudu. Nii saavutasid tugevamad või vallutamishimulisemad struktuurid võimu väiksemate üle — see ongi globalisatsioon.

Sellist protsesside kulgemise juhtimise võimalusi teadvustasid juba vanad egiptlased. Juba nende ajal pandi alus globaalsele kontrolli süsteemile, kust see on jõudnud läbi religiooni tänapäeva ja mõjutab meie igapäevast käitumist ja on muutunud ühiskonna kinnisideeliseks osaks.

Juba iidsetel aegadel peeti ohvriterohkeid tapatalguid enda võimu kehtestamiseks teise rahvaste üle. Hiljem aga selgus, et vallutatud territooriumidega pole suurt midagi pihta hakata, kuna suur osa rahvast tapeti vallutusretkede käigus, et omandada nende vara. Kuna sama oli tabanud ka vallutajaid, siis ei saanud vallutajad puudujääki ka enda inimestega asendada. Seega tuli piirduda vaid ühekordse sõjasaagiga.

Egiptuse preesterkonnale tehti ülesandeks luua selline sõjapidamise metoodika, mille kaudu mitte kannatada sõjalist kahju, kuid sellest hoolimata saavutada sõjaline eesmärk. Iga sõja eesmärk on võõraste materiaalsete ressursside, inimeste ja infrastruktuuri üle kontrolli saavutamine. Eesmärgiks on parasiteerida võõra tööjõu arvel, mis on ka tänases Eestis ideaalselt õnnestunud.

Meie ettevõtted on kopikate eest maha müüdud võõrkapitalile, rahvast on õpetatud sentide eest tööd tegema. Veelgi olulisem on selle okupatsiooni läbiviimisel saavutada kohaliku valitsuse tugi. Tulemuseks on see, et meie pangandust kontrollib võõrkapital.

Euroopa keskpank väidab, et nende ressursid on piiramatud, et lõpetada rahanduskriis. See tähendab, et tavakodanik peab raha eest tööd tegema, aga süsteemi teises otsas piisab sinu töö ostmiseks trükipressi nupule vajutamisest. Praktikas tähendab see seda, et valitsustel puudub igasugune ülevaade pangandussektori tegevusest, rääkimata kõrgeima võimu kandjast ehk rahvast. Samuti ei lange selline süsteem kokku rahvavõimul baseeruva riigi ideaalidega. Rahval puudub veel tänapäevalgi otsustusõigus enda maksutulu suunamiseks, mis on feodaalkorra ilming.

Raha mahu suurendamine, börsisüsteem ja liigkasu võttev pangandus on üks peamisi põhjusi, miks erinevate riikide palgalõhed on sama töö tegemisel niivõrd suured. Jürgen Ligi väidab: “Laenu välisriikide rahanduse päästmiseks on kergem anda kui ei öelda.” Seega — “tark” eestlane on see, kes vaikimisi kõigega lepib ja alati valitsuskoalitsiooni poolt hääletab. See näitab allumisvajadust globaalkorrale.

Traditsiooniliselt on nendes sõdades agressiooni ohvriks tavakodanik, kus läbi petuskeemide ja illusoorse õigustuskuvandi allutatakse väikeriigid niinimetatud võitjate tahtele.  Sellise sõja eesmärk on täidetud siis, kui tavakodanik ei oska aimatagi, et elab okupeeritud maal.

Urve Palo väljatoodu kohaselt ulatub maksukoormus kaudsete maksude näol 44 protsendini ja otseste maksude näol 23 protsendini. Kokku teeb see 67%. Seega teeb iga inimene enda kaheksatunnisest päevast üle 5 tundi tööd süsteemi ülalhoidmiseks ja vaid 3 tundi enda isiklike vajaduste rahuldamiseks.

Sellist okupatsioonitaset ei saanud endale lubada isegi Liivi ordu! Liivi sõja aegne maksukoormus ulatus kuni 25 protsendini. Suurendada seda ei juletud, sest vastasel korral oleks kohaliku foogti reis Tallinna osutunud tema viimaseks.

Globaalkorrast on kahetsusväärselt kujunenud relv sinu töökoha kolimiseks võõrriikidesse ja sellele järgnevale maksutõusule, perevägivallale, küüditamisele, narkomaaniale, alkoholismile ja üldisele rahvusriikide süstematiseeritud allakäigule.

Einar Eiland,
ehitusinsener, sotsiaalmajanduse magister