Aidi Vallik: Algul käiakse, siis minnakse

Olen väga sageli sattunud sõitma pühapäevaõhtuti Haapsalu poole, koju. Tavaliselt nii kella kaheksa paiku õhtul. Õhtune maantee, nagu ikka. Ainult et aasta–aastalt täitub sel kellaajal vastassuund üha rohkemate sõiduautodega, enamik neis istujaist arvatavasti teel Tallinna, nädalaks tööle. 2008. aastal oli neid mõnevõrra vähem, nüüd viimase paari aasta jooksul on õhtune vastutulev liiklusvoog peaaegu katkematu. Töö, mis toidab ja ära elatab, on väga paljudel mujal. Tallinnas, Harjumaal… või pealinnast laevasõidu võrra kaugemal.

Olen juba ammu mõtisklenud: kui paljud neist pühapäevaõhtuti vastusõitvaist juhtidest oma sõidust loobuvad, kui mitu neist sätibki lõpuks end päriselt elama Tallinna? Kas koos perega?

Nende inimeste valik on mõistetav. Töö ja isikliku elu ühitamisel on kiirus, operatiivsus ja kättesaadavus tähtsad. Kõigepealt on teises linnas töö, seal kujunevad välja uued suhtlusvõrgustikud, teiseneb isiklik elu, ja kohusetundlik inimene otsustab ühel hetkel järele tuua ka oma pere. Et ei peaks esmaspäevast reedeni kaasast ja lastest eemal olema.

Teine ja mitte vähem tähtis põhjus on ühiskondlike teenuste järkjärguline halvenemine maapiirkondades. Ka Läänemaal. Olukord, kus alevikus või lausa terves vallas ei ole näiteks sidejaoskonda, sularahaautomaati, arstiabivõimalust, korravalveteenistust või isegi poodi, teeb kohapealsete inimeste argielu talumatult keeruliseks. Aga keeruliseks ära ise oma elu ela, ütlevad juba klassikud.

Nii algul käiakse, siis minnakse. Maa– ja väikelinnaelus on iga lahkuv perekond kaotus: vähenevad maksutulud, vähenevad kaubanduse, teenuste ja kultuuri tarbijad, kohalik väikeettevõtlus ja kodanikuliikumine. See on veerev lumepall, mida püüavad kohalike omavalitsuste nupumehed iga hinnaga peatada, aga paraku pole see nende võimuses. Pole tegelikult kunagi olnudki.

Seda lumepalli veeretavad riigi tasandil tehtud ja jäärapäise järjekindlusega edasi tehtavad vead. Otsused, mis seavad eesmärgiks ühiskondlike teenuste tsentraliseerimise „tõmbekeskustesse” või suurtesse ühendstruktuuridesse, kust allapoole tulevad vaid käsulauad, reeglid, karistused. Jah… ja tivolisarnased mitmetasandilised liiklussõlmed keset verest tühjaks jooksvat maamaastikku. Riigikogu liige Neeme Suur on võrrelnud väga tabavalt uut riigistruktuuri teravikule pööratud püramiidiga, mida allpool on väga vähe ja ülalpool väga palju. Mulle tundub ilmne, et selline konstruktsioon ei püsi pikalt püsti.

Omaette saavutus on muidugi see, kuidas õnnestus kapitaalselt ääremaastada ka Läänemaa, mis paljude teiste Eesti maakondadega võrreldes on Tallinnale suhteliselt lähedal. Ma olen siiani veendunud, et selle protsessi kõige esimene samm oli Läänemaa jäämine ainsaks raudteeühenduseta maakonnaks Eestis, millele järgnes kohe ka rongitransporti kasutavate ettevõtete kadumine või mujale viimine koos töökohtade kaoga… ja mille järje järje järjeks on praegu needsamad reede– ja pühapäevaõhtused autokolonnid Haapsalu–Tallinna maanteel.

Nüüd ma tean, et viimase kahe aasta jooksul on neist kolonnidest kadunud 933 inimest, kes otsustasid sõitmise lõpetada ja ära kolida. See tähendab, et iga pühapäevaõhtu viib Läänemaalt päriselt ära umbes kaks sõiduautotäit inimesi. Kolonnid aga ei kahane, vaid kasvavad. Äraminejate asemele astuvad rattasse järgmised: algul käijad, siis juba uued minejad.

Kui Läänemaal õnnestub tagasi võidelda oma raudtee, mille kilomeetreid hakkavad mõõtma juba telepildist tuttavad „porgandid” rohkem kui sajakilomeetrise tunnikiirusega, kas see midagi päästaks? Või kui palju see päästaks? Kas see kaaluks üles maapiirkondadest kadunud (riigi–) teenused ja ühiskondlikud hüved, kui ühendus pealinnaga oleks kiire, tihe ja igapäevane?

See võimalus on. Kui inimesed jäävad või isegi tagasi või juurde tulevad. Sest teenused tulevad inimeste kannul. Ja kujunev kodanikuühiskond arvatavasti siiski ei jää ootama, millal see tipule toetatud püramiidikolakas ümber käib.


Aidi Vallik,
kirjanik