Andres Ammas: Volikogu avamiseks on aeg küps

Ajakirjanik ja poliitik Andres Ammas kirjutab, et praegu on õige aeg avada Haapsalu linnavolikogu komisjonid inimestele, kes pole valituks osutunud.

Kõik uus pidada tegelikult olema unustatud vana. Nõnda ka küsimus, kas Haapsalu linnavolikogu komisjonidesse võiksid kuuluda liikmed väljastpoolt volikogu. Selle üle on vaieldud volikogu kuluaarides minu mäletamist mööda 1993. aastast. Muidugi mitte pidevalt, vaid ainult siis, kui uus valitud volikogu koosseis alustab ja oma tööd korraldama asub. Keegi võtab teema üles, jookseb peaga vastu seina, saab haiget, taltub ja… volikogu veereb 3–4 aastat rutiinselt edasi. Nüüd on ehk aeg küps.

Mõte komisjonide laiendamisest pole originaalne. Eestis on omavalitsusi, kus on niimoodi töötatud 20 aastat. Ja mitte kehvasti. Nende eeskujul ongi allakirjutanu mitu korda kolleegidele sama ettepaneku teinud ning kuulnud vastuseks ühtesid ja samu argumente: liikmeid väljastpoolt volikogu on keeruline tasustada, neid pole keegi valinud, nad ei vastuta millegi eest.

Poolt ja vastu olijad pole seejuures alati jagunenud parteilisel printsiibil. Tõsi, Reformierakond on sellele ideele alati vastu olnud.

Miks, pole ma väga täpselt aru saanud. Tehnilised probleemid (tasustamine, komisjoni sisemine töökorraldus) on ju hea tahtmise korral lahendatavad. Millegipärast ei meeldi see mõte reformierakondlastele kohe olemuslikult. Kas kardetakse, et volikogu töö tõhusus kannatab, et otsuste tegemine võib muutuda liiga emotsionaalseks?

Või hoopis, et tähtsate valitute staatus pisendub, et komisjonide koosolekul tuleb ilmsiks ühe või teise volikogu liikme tegelik pühendumus ja kompetents? Või et tõepoolest hakkab volikogu siis paremini täitma oma rolli olla linnavalitsuse kohal, mitte all?

Kui 2002. aastal linnavõim vahetus, proovis selle küsimusega rammu ka Res Publica ja Isamaaliidu koalitsioon. Jõuti isegi volikogu juhatuse seisukohavõtuni: „Komisjonidesse võib kaasata spetsialiste väljastpoolt volikogu, seejuures võiks pöörata tähelepanu valimistel kandideerinud, kuid valimata jäänud inimestele. (22.11.2002)”

Samal juhatuse koosolekul arutati ka volinike tasustamise süsteemi muutmist selliseks, mis arvestaks tegelikku istungitest ja komisjonide koosolekust osavõttu. Uut süsteemi peeti liiga keeruliseks ja lõpuks jäi kõik enam–vähem vanamoodi. Tasustamise kännu taha jäi ka väljastpoolt inimeste kaasamine. Tuleb tunnistada, et ega huvilisi–aktiviste väljaspool volikogu tookord õieti olnudki.

Nüüd oli tore Lääne Elust lugeda, et ennast registreerinud vabatahtlikud ongi suures osas need isikud, kes kandideerisid, aga seekord valituks ei osutunud. Toonitan: seekord. Just nemad on volikogu järelkasv ja tulevikulootus.

Juba otsus valimistel kandideerida viitab inimese vaprusele vastu seista kaaskodanike kadedusele ja anonüümsete kommentaatorite õelusele. Selline vaprus väärib tunnustamist ja nende inimeste poliitikahuvi (loe: maailmaparandamise soovi) taim väetamist ja poputamist.

Kui mõnda volikogu koosseisu ei valita näiteks ühtegi juristi või arsti või väikeettevõtjat, on juba otsuste kvaliteedi huvides otstarbekas spetsialiste kaasata. Ega volikokku valituks osutumine iseenesest automaatselt kellelegi kompetentsi juurde too.


Nõustun pessimistidega selles asjas, et päris isevoolu teed ei saa komisjonide moodustumine minna. Olgem ausad, end võib kirja panna ka mõni isik, keda pärsib tema vaimne seisund või kes lihtsalt üldse ei oska teistega koos töötada. Volikogu juhatus saab sellistel äärmuslikel puhkudel olla filtriks, samuti jaotada vabatahtlikud otstarbekalt komisjonide vahel.

Küll oleks tore, kui saaks varsti öelda: aega võttis, aga asja sai. Vabaühendused on kogu Eestis sõnakamaks läinud, kaasamisest on saanud poliitikute lemmiksõna. Volikogu esimees on kinnitanud, et kord antud lubadusest on võimatu taganeda. See annab lootust targaks lahenduseks. Soovin palju jõudu kõigile vabalt ja avaralt mõtlevaile volikogu liikmeile!


Andres Ammas,
Haapsalu linnavolikogu liige 1993–2013