Tiiu Randmann–Mihkla: “Lennula” ei sobi Wiedemanni

2012. aasta Läänemaa aasta õpetaja Tiiu Randmann–Mihkla leiab, et Läänemaa ühisgümnaasiumi fuajee laes rippuva kunstiteose sobivuse üle oleks tulnud enne ostuotsust korraldada avalik arutelu.

Alustada tuleks koolihoonest. Mida see meile, Haapsalu inimestele tähendab? Juba 18. sajandil ehitatud hoone on üks väärikamaid meie linnas. Võime uhked olla, et selles koolis on õppinud inimesed, kes on meie riigi hariduse ja kultuuri edendamisel palju teinud. Pärast renoveerimist on hoonel värske nägu, taastatud on linna parim vaatetorn.

Renoveerijad suhtusid klassitsistlikusse hoonesse lugupidavalt, seda näitavad hoolikalt valitud värvitoonid ja voolujoonelised valgustid. Moodne lift on leidnud diskreetse koha ega riiva silma.

Kooli interjööri sobivate kunstiteoste leidmine ei ole lihtne. Kas selleks võib olla meie kaasaegne eesti kunst? Usun, et kindlasti! Sobiv teos peab vastama kahele kriteeriumile. Esiteks tõstma ajaloolise hoone väärikust ehk mitte minema oma stiililt ja teostuselt sellega teravasse vastuollu ning teiseks peaks teos ka ise endas kandma aastatega kasvavat väärtust.

Ma julgen selles kahelda, et skulptor Edith Karlsoni töö „Lennula” sobib koolihoone fuajeesse. Kõike eelöeldut arvesse võttes puudub igasugune mõte nimetatud teost ennast materdada — see on lihtsalt sobimatus interjööris!

Haapsalu elanike kaitseks ütlen: me ei ole nii kunstikauged, et oskame väärtust näha vaid meremaalides ega mõista moodsat kunsti. Haapsalus elab laia silmaringiga inimesi, kes oma reisidel Euroopasse ja kaugemale külastavad ka moodsa kunsti muuseume. Kunstnik Agur Kruusing toob Haapsalu linnagalerii vahendusel heatasemelise kaasaegse eesti kunsti lausa koju kätte.

On kiiduväärne, et protsendiseadusega toetatakse vaeslapse ossa jäänud kunstivaldkonda. Probleem on aga selles, et kitsas ring oma ala asjatundjaid otsustab tavainimese mõõdupuu järgi suurte summade kulutamise üle. Kui näiteks kohalik omavalitsus algatab detailplaneeringu, avalikustatakse see kodulehel, et inimestel oleks võimalus enne kinnitamist kaasa rääkida.

Ka kõikidesse avalikesse hoonetesse planeeritava kunstiteose ostu puhul on avalik huvi olemas ja ma ei usu, et ükski kunstnik oleks nii eneseteadev, et asjalikke ettepanekuid ignoreerida. Kindlasti ei jõuta kõikide soove arvestava tulemuseni, aga vähemalt oleks võimalus kaasa rääkida.

Nii oleks välistatud ka praegune seis, kus kunstnik avaldab soovi oma teost ja selles kasutatud tehnoloogiaid tutvustada alles pärast töö vastuvõtmist. Praegu on kired juba lõkkele löönud ja keegi ei soovi enam kunstnikku kuulata, sest inimesed on oma arvamuse juba kujundanud ja „nagunii ei saa ju enam midagi teha”.

Kuigi riikliku tellimuse sobivuse või mittesobivuse üle otsustanud komisjonis on enamikus loomeliitude liikmed, pean tähtsaks, et valikule eelneks dialoog kunstniku ja avaliku ruumi igapäevaste kasutajate vahel enne hankelepingu sõlmimist. See oleks ka samm kaasaegse kunsti arusaadavamaks muutmisel publikule, sest kunstnikud aina kurdavad, et moodsat kunsti ei mõisteta.


Ajalooliste hoonete puhul peaks komisjoni kuuluma ka muinsuskaitsespetsialist. Otsuste tegemiseks tuleks võtta rohkem aega, et komisjon ei peaks valikut tegema kiirustades. Praegu jäi mulje, et teha tuli otsus, sest konkursi tähtaeg oli kukkumas. Tellijal peab olema õigus korraldada ka korduskonkurss.

Nõustun siinkohal Jaan Elkeni väljaöelduga: „Kunsti ideekonkursid võiksid vajadusel olla kahe– või mitmeetapilised. Need ei pea ilmtingimata olema ka anonüümsed, sest osavalt kompileeritud kavand ei pruugi tagada professionaalset teostust… Seadus näeb ette võimaluse ka olemasolevat loomingut kohandada.” (Sirp, 1. aprill 2010)

Usutavasti on siin mõtteainet kõigile osapooltele ja rääkigem ikka kaasa.

Arvamuslugu väljendab kirjutaja isiklikke seisukohti.


Tiiu Randmann–Mihkla,
Läänemaa ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja