Enriika Liiv: Kogupereüritus — arvelduskonto avamine Soomes

Haapsalust pärit endine Lääne Elu ajakirjanik Enriika Liiv kirjutab juba mõnda aega kolumni “Kuidas me kogu perega Soome kolisime”, mis ilmub igal laupäeval Lääne Elu paberlehes. 17. osas tuli juttu sellest, kuidas Soomes pangakontot avada.

Pangakonto avamine on Soomes pisut nagu sündmus või nii. Vähemalt selles pangas, mis mina soovisin, ehk Soome kohalikus konservatiivses vana kooli pangas – Osuuspankki.

Mõned kuud tagasi astusime mehega Osuuspankki uksest sisse, võtsime järjekorranumbri ja arvasime, et ega üle viieteist minuti ikka kulu. Pärast pooletunnist kannatlikku ootamist venivas järjekorra ütles teenindaja: „Oi, aga selleks tuleb teil aeg kirja panna!”

Olime hämmeldunud. Saime sobiva aja järgmiseks nädalaks. Kaasa tuli võtta tööleping ja töötasu väljavõte.

Meid võttis vastu kliendihaldur, kes siin maal sääraste toimetuste eest vastutab. Tervitas kättpidi, tutvustas ennast ja juhatas klaasustega tuppa. Rääkis pangast, küsis, miks just Osuuspankki kasuks otsustasime. Ühtlasi uuris meie plaane, küsis säästude kohta ja pakkus kodukindlustust.

Arvelduskonto avamine võttis palju aega. Uskumatult palju!

Mina sain omale konto ainult mehe kaasabil. Kui oleksin üksi kohapeale läinud, oleks mind ilmselt tagasi saadetud. Küsiti, mis tulu mul hakkab kontole laekuma. Ütlesin, et lasterahad. Pangatöötaja suhtumine oli range, vana kooli värk. Mul tekkis omamoodi uhke ja tähtis tunne — nagu oleksin äriasju ajanud.

Viimasena palus pangaproua meil valida pangakaardi ja nende pildid. Otsustasime tavaliste pangakaartide kasuks, millel on ka krediitkaardi funktsioon, mis lubab internetis välismaa poodidest oste sooritada. Kodusele pereemale on see tähtis boonus.

Valisin tumeda suitsupahvakuga pildiga kaardi, Viljar võttis linnapanoraami. Naljakas oli see, et kui paari nädala pärast kaart kohale jõudis, oli mehe omal jänese portree. Naersime südamest, sest meie kodus seisab raamitud foto kümne aasta taguselt halloween’ipeolt, kus minu kõrval istub jänese näomaalinguga Viljar. Muuseas, pildil hoidsin ma kätt ümber Viljari kaela, käes Swedbanki kaart.

Jutuajamine ja lepingute sõlmimine Osuuspankkis võttis aega üle poolteise tunni. Oleks kauemgi võtnud, aga lapse arstiaeg surus peale ja palusime korterikindlustusest teisel kohtumisel täpsemalt rääkida. Haldur märkis üles — helistame jaanuaris. Internetipanga paroolid saadeti mõne päeva pärast ümbrikuga koju. Hiljem tuli postiga koju ka paberist koodikaart. Iga koodi saab kasutada ainult korra ja kui koodid hakkavad otsa saama, saadetakse automaatselt uus. Pangakaardi hooldustasu on umbes viis eurot kuus ja see sisaldab kõiki ülekannete tasusid. Olen teinud ülekandeid ka Eesti kontole ja selle eest pole lisatasu küsitud.

Äramärkimist vajab seegi, et meile mitteharjumuspäraselt kulub ka Soome–siseselt ühest pangast teise raha ülekandmiseks kuni kolm tööpäeva. Eesti kontole kuni viis tööpäeva.

Mulle on mulje jäänud, et enamik eestlasi kasutab Nordea panka, enamik soomlasi aga on Osuuspankki kliendid. Vähemalt need mõnikümmend tuttavat kaasmaalast, kellega ise olen kokku puutunud, on kõik Nordeas.

Ka minu kaasa esimene konto oli seal. Nordeas käis konto avamine lihtsamalt — kohapeale minnes tuli võtta kaasa tööleping ja töötasude väljavõte ning arveldusarve oligi sama hästi kui tehtud.

Ainus imelik asi oli, et internetipanga paroolid said alles kolme kuu möödudes, kui palk oli kontole laekunud.

Eks igal pangal ole omad reeglid, kuid on ilmselge, et Soome on selles pisut konservatiivsem maa ja Eesti innovaatilisem. Mulle meeldivad mõlemad!