Juhtkiri: Kinni–lahti

Põhjendused, miks Lääne–Nigula volikogu soovib kuulutada alatiste komisjonide istungid kinniseks, ei kõla kuigi veenvalt.

Volikokku peaksid kuuluma inimesed, kes suudavad ennast viisakalt üleval pidada ja nii sündsalt argumenteerida, et ei pea ennast valijate eest kinniste uste taha peitma. Kui aga tahetakse kinniste uste taga ajada midagi sellist, millest avalikkus teada ei tohi, siis on kinnised uksed muidugi põhjendatud.

Kuidas on põhjendusega, et avalikkuse ette võib sattuda poolik versioon? Poolik versioon avalikkuse ees on ka tänases lehes — lugu volikogu soovist kuulutada alatiste komisjonide istungid kinniseks. Mida halba see kaasa toob, kui küsimuse üle veel kord arutada, põhjalikumalt järele mõelda?

Kuidas näiteks tõlgendada põhimääruses lauset, et koosoleku juhataja võib koosoleku avalikuks kuulutada, kui „päevakorras olevaid küsimusi puudutavate andmete avalikustamine ei ole seadusega keelatud või piiratud”?

Mis küsimused need volikogu komisjonides küll enamasti arutlusel on, mille avaldamist lausa seadus keelab? Selline sõnastus näikse rohkem sobivat valdkonda, kus käsitletakse riigisaladusi, mitte aga ühe eduka ühinemisprotsessi läbi teinud valla volikogule.

Oma valla inimesi võiks ikka natuke rohkem usaldada.