Lugeja: Laske koertel haukuda!

Mind ajendas kirjutama Lääne Elus ilmunud „Lugeja küsib”– rubriik, kus oli juttu hoolimatust koeraomanikust, kes laseb oma koeral „tühja” haukuda.

Lugenud Haapsalu elaniku kirja toimetusele, tekkis mul palju küsimusi. Esmalt, miks kirjutati anonüümselt? Kas kirjutaja on ikka täiesti veendunud, et just sellel aadressil elav koer haugub, ja miks on seejuures vajalik anonüümsus? Ümbruskonnas on palju eramuid ja ka aedades koerad. Ei tahaks uskuda, et nemad ei haugu. Tõsiasi on ka see, et iga koer haugub. Kui ei, siis on ta haige või surnud.

Elasin 20 aastat kortermajas, kus oli mitmel elanikul koer. Vahel ulus mõni koer tundide viisi, kui omanikud olid kodust kooli või tööle läinud. Koeraomanikuga sai räägitud ja ta püüdis igati nii sättida, et loom koju üksi ei jääks. Midagi polnud teha, koer oli vana ega harjunud kuidagi pärast kolimist uue koduga ära. Mida teha, kas loom magama panna?

Kas paneme magama ka nutvad imikud, pidutsevad ja räuskavad naabrid, kes öörahu rikuvad? Kortermajade seinad oleks nagu papist, saab osa kõigist naabrite tegemistest.

Ka üle tänava eramajade aedades oli mõnes lausa kolm koera ja kõik nad haukusid. Tõsi, kui see toimus nädalavahetuse hommikul, mil oleks meeleldi veidi kauem maganud, siis oli see tõesti „veidi” segav.

Ometi ei kujuta ma ette koera, kes ei haugu. See oleks sama kui et kass ei kräunu ega kratsi diivanit või väike laps ei tee häält, noored ei sõida soojal suveöösel mopeediga. Kas see oleks normaalne?

Meie ühiskond on tulnud vastu sellistele inimestele, kes arvavad, et koer ei tohi häält teha, kaelarihmad, mis annavad koerale väikese, kuid tõhusa impulsi, kui koer häält tegema juhtub. Nii ongi tekkinud inimesele sõbrad, kes tulevad sulle koju naastes vastu, liputavad saba ja on rõõmsad sind nähes, aga ühtegi häält teha ei tohi, sest kuri naaber ei soovi seda ja see segab teda. Olgugi et loomad on olnud meiega juba maailma loomisest peale ning alati on nad ka häält teinud ja nii ennast väljendanud.

Iseenesest on ka selline naaber väga lahe, kes ei saa oma emotsioone väljendada häälitsedes või kirjutades. Ma arvan, et koer peaks ikka haukuma, et pererahvale teada anda, kui mõni võõras nende territooriumile tuleb või nende aia taga käratseb ja laamendab. Laske koertel haukuda, olgem sallivamad nii loomade kui ka inimeste vastu.

Kristina Nõmmik,
endine Haapsalu elanik, kassiomanik