Neeme Suur: Ettevaatust — rahvas tuleb!

Riigis on tekkinud kaks vastasleeri. Ühel pool on „tülikas rahvas”, kes tahab maksumaksja staatusest rohkemat, igatsedes taga põhiseaduses ette nähtud kõrgeima võimu kandja positsiooni.

„Tülikas ja tänamatu rahvas” ei taha püsida seal, kus arvatakse olevat aplodeerivate pealtvaatajate koht. Teisel pool on aga see osa poliitikutest, kes arvavad, et ametipositsioon on seisus ja avalik võim on parteiliinis päritav. Päris jube on näha, kuidas uusaadel püüab oma positsioone kindlustada, ise innukalt selgitades, et kõik toimub demokraatia huvides.

Kõnekaid näiteid on püüe varjutada riigikogu komisjonides toimuvat riigisaladusega. Kõik riigikogu saadikud on altid kinnitama, et põhiline töö toimubki parlamendi komisjonides ja mitte suures saalis täiskogu istungitel. Ka allakirjutanu kinnitab, et see on nii.

Reformierakondlasest põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste tuli aga lagedale ettepanekutega, mille kohaselt ei tohi saadik kommenteerida komisjonis räägitut ega nimetada komisjoni istungil sõna võtnud isikuid enne, kui protokoll on kinnitatud. Tagatipuks tuleks komisjonide istungite protokollidele või salvestistele kehtestada 30 aasta juurdepääsupiirang. Kui see ei ole avalikkuse tõrjumine, siis mis see on?

Säärased seisukohad on leidnud toetust nii koalitsiooni– kui ka Keskerakonna saadikute seas. Vastukaaluks sellele lähenemisele võib pidada sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis teeks riigikogu komisjonide istungid senisest märksa avalikumaks.

Praegu kantakse näiteks riigieelarve järelevalve erikomisjoni istungeid internetis avalikult üle. See traditsioon peaks laienema kõikidele komisjonidele. Ka asjaomase valdkonna kodanikuühenduste katusorganisatsioonide esindajad võiksid olla komisjoni istungitele alati oodatud.

Põhiseaduskomisjoni esimees on näidanud üles selget tahet kärpida opositsioonierakondade õigusi ja parlamentaarseid võimalusi. Tema algatatud riigikogu kodu– ja töökorra seaduse muutmise eelnõu eesmärk on piirata opositsiooni õigust võtta istungi ajal vaheaegu.

Eelnõu seadustamise korral läheksid hääletusele ainult need muudatusettepanekud, mis on esitatud „kooskõlas seadusega”. Selle kohta teeks otsuse juhtivkomisjon, kus üldjuhul on ülekaal võimuliidu saadikuil.

„Opositsioonile päitsed pähe” — nii võiks seda ettepanekut nimetada.

Riigikogu menetluses olevad märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise seaduse muudatused sobituvad samasse poliitilisse õhustikku. Rahvakogu ettepanekust lähtuvalt on kavas luua otsepöördumise võimalus riigikogu poole, nii et mõni parlamendi komisjonidest rahva algatust ka ametlikult arutaks ja sellele konkreetselt vastaks.

Kõik oleks kena, kui koalitsioon ei tahaks sätestada, et rahva pöördumisel peab olema vähemalt tuhat toetusallkirja koos inimeste isikukoodidega. Eelnõu külge on poogitud ka ettepanek, mille kohaselt juhul, kui suuliselt pöörduv isik käitub ükskõik millise ametniku arvates „heade kommete vastaselt” või siis „ilmselgelt kuritarvitab õigust olla ära kuulatud”, ei pruugita teda üldse jutule võtta. Millised on head kombed või millisel hetkel inimene ilmselgelt kuritarvitab õigust olla ära kuulatud, saaks ametnik ise otsustada.

Teisisõnu anname ametnikele õiguse inimene uksest välja saata, kui too juhtub ametnikule ebameeldiv olema. Sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku sellekohased punktid eelnõust välja jätta, koalitsioon hääletas aga selle ettepaneku maha. Ametnike võim saaks sel moel veel ühe toetuspunkti.

„Ettevaatust, rahvas tuleb!” — Nii näib kõlavat võitlushüüd koalitsiooni ridadest. Avalik võim ei ole mitte päritav privileeg, vaid ajutiselt antud võimalus tegutseda üldsuse huvides. Loodan väga, et see teadmine ei ole koalitsioonipoliitikute ridadest täiesti kadunud.

Asjade üldist seisu ei muuda kuidagi hiljutine nõustumine rahvakogu üksikute ettepanekutega. Kosmeetilist laadi järeleandmised täitsid pigem positiivsete pressiteadete väljasaatmise eesmärki.


Neeme Suur
riigikogu liige, SDE