Heino Tamm: Kuidas Haapsalu vanalinna elu tuua
02.03.2014
„Siin linnas tungib ninasõõrmetesse mõnusat kohvikute ja pagariäride aroomi. Siinsed elanikud tunnevad üksteist ja elavad aktiivset seltsielu. Liikuda saab siin kartmata, et kihutav automobiil sind üle rullib. Öösel saab sõba silmale ka siis, kui magamistoa aknad tänavale avanevad. Vanalinn elab, mõnus tänavasumin paitab kõrvu.” Seesugust olustikupilti võisid kogeda esimese Eesti vabariigi aegu Haapsalut külastanud.
Ajas edasi. Keegi tänast Haapsalut külastanu on jällegi kirjutanud – harva õnnestub viibida linnas, kus nädala keskel võib südapäeval mitu tänavat läbi kõndida, ilma et ükski inimene vastu tuleks. Aga Haapsalus on see võimalik.
Saite kindlasti aru, et jutt on Haapsalu vanalinnast, mis elab justkui omasoodu – suvel aktiivselt, aga mida lühemaks päevad lähevad, seda vaiksemaks kõik jääb. Külmade ja pimeduse saabudes sulgevad mitmed õdusad istumiskohad oma uksed sootuks ja seda kõik järgmise suve külastajate ootuses.
Haapsalu uusrajooni inimesel on argipäeviti vanalinna vähe asja. Ometi ei tule turist Haapsallu selleks, et igal tänavanurgal ainult endasuguseid kohata, ta tahab siin olla eesti elu keskel.
Olen pikemat aega juurelnud selle üle, mis on meie vanalinnaruumis toimuva taga. Ajal, kui valdav osa Euroopast on võtnud suuna säästva ja olemasolevat keskkonda arvestava arengu poole, oleks positiivne, kui ka Haapsalu kuuluks nende linnade hulka, kus täna oleks au sees kohaspetsiifikast lähtuvad väärtused.
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. See lause kõlab tuttavalt. Oleks nagu vanasõna. Aga ei ole. Selle rahvatarkusena kõlava sententsi pärandas meile Juhan Liiv. Miks me ei taha oma arhitektuuripärandit hinnata? Miks ei ole ajalooliste hoonete ja traditsioonilise linnamiljöö säilitamine ja eksponeerimine meie jaoks sama loomulik kui järjepidevama arenguga põhjamaades, Soomes ja Rootsis? Ent isegi meiega sama saatust jaganud Lätis näib asi hetkel parem olevat – näiteks kui võrrelda kasvõi naabrite Talsit või Kuldigat meie Haapsaluga.
Üle 700 aasta vanuse Haapsalu linna ajalugu on sedavõrd suur väärtus, et tuleks rohkem mõelda sellele, kuidas eksponeerida seda, mis meil läbi aegade säilinud on ja neid legende, mis linna looga seotud.
Haapsalu vanalinn ei pea olema teemapark ja toimima vaid turistide huvides, see tuleb ühendada ülejäänud linna ja linnaelanikega. Vanalinna unikaalse väärtuse ühe olulisema tunnuse moodustab toimimine elava keskkonnana. Linnaelanikud näeksid parema meelega, et vanalinnas, ajaloolises linnasüdames, oleks näha kiiremaid muutusi ja rohkem elu. Kui vanarahvas teadis skeptiliselt sõnada, et suuga teeb suure linna ja käega ei kärbse pesagi, siis tänapäeval valitseval juura ajastul domineerivad sisuliste teemade asemel sõnalis-juriidilised nüansid (JOKK) ning põhiaur kulub valitute argumendile – aga minul on Haapsalus hea elada.
Haapsalu vanalinn koosneb piiskopilinnuse ümber ajalooliselt kujunenud linnaruumist koos mereäärse kuurordialaga. Selle piirkonna kohta on linna külalised sageli öelnud, et seal oleks nagu aeg eelmise sajandi alguses seisma jäänud.
Haapsalu vanalinn on ruumiliselt ja inimeste kogumina omalaadne ajalooline piirkond, sest seal asub linna mälu ja tänapäev. Viimane küll erinevalt linna teistest piirkondadest ehk veidi tagasihoidlikumalt esindatud.. Et Nõukogude riik oma pidevas eluasemepuuduses ei saanud väga massilist lammutamist vanalinnas lubada, on meieni jõudnud märkimisväärne hulk ehedat ajaloolist keskkonda.
Haapsalu vanalinna ehitatud pitsilised puitmajad ja keskaegsed vaiksed kitsad tänavad, mis on suures osas siiani säilinud, näivat kuuluvat rohkem mõnda muinasjuttu kui praktilisse tänapäeva. Vaikne rannapromenaad, mis võimaldab rahu ja hetki iseendaga, on olnud Haapsalu eripäraks ja kuurortlinna väärtuseks läbi aegade. Globaliseeruvas ja lärmakas maailmas on vaikusel ning õdususel järjest suurem väärtus. Just nendest väärtustest johtuvalt on lapsena Haapsalus elanud Ilon Wikland, Astrid Lindgreni raamatute illustraatorina, joonistanud oma lugudes ikka ja uuesti seda armsat väikelinna.
Kes vanalinnas on jalutanud, see on vast märganud, kui palju on tühjana seisvaid maju. Osalt räämas, ümbruski rohtu kasvanud ja enamik neist eraomandis. Milline võiks olla lahendus, et nendesse elu sisse puhuda? Tahaks loota, et linnavalitsus on kaardistanud kõik linnas tühjana seisvad majad, järgmise sammuna tuleks selgitada välja, mida omanikud nendega teha kavatsevad, seejärel andma ettekirjutatud mahus korrastuseks tähtaja. Aga kui omanikud on suutmatud (vanad, töötud jms), siis miks mitte linnavalitsejatel appi tulla.
Haapsalu linnavalitsus võiks olla ka vahendaja rollis, aitamaks majaomanikke kokkulepete sõlmimisel majade renoveerimiseks. Usutavasti on võimalikud põhimõtteliselt sellised kokkulepped, kui majaomanik lepingu alusel nõustub maja andmisega soodushinnaga rendile tingimusel, et projekti raames maja restaureeritakse. Selliselt saaks kasu majaomanik (maja saab korda) ning väikeettevõtjad, kes saavad soodustingimustel hakata kasutama heas asukohas rendipindu. See peaks vanalinna rohkem elu tooma ja looma ka tingimused väikeäride pidamiseks.
Miks ei ole Haapsalu vanalinnas nn linnakodaniku maja? Seesuguseid majamuuseume on rajatud paljudesse Eesti linnadesse ja tegu on tavaliselt kohaliku koduloomuuseumi ja linnavalitsuse ühisprojektiga. Linnakodaniku maja funktsioon ei oleks üksnes museaalide eksponeerimine. Majja, mida sisustatakse kas18. sajandi teise poole või 19. sajandi vaimus, võiks koondada kõik Haapsalu vanalinnaga seotud materjalid. Majas võiks asuda ka töögrupp, kes haldab ja kasutab Haapsalu vanalinna andmebaasi. Siit saaks linnakodanik ka teavet vanalinnas asuva maja kohta (maja ajalugu), nõuandeid selle restaureerimiseks, andmeid restaureerijate ja muude töötegijate kohta, arutada koostöövõimalusi jms. Linnakodaniku majast kujuneks vahelüli muuseumi, muinsuskaitse ning ettevõtluse vahel, mis tagab nende koostöö ja suurema mõjujõu linnas.
Loomemajandusel on vanalinnas tähtis koht. Tegevusaladest on olulisemad etenduskunstid, tarbe- ja kujutav kunst, festivalid. Loomekeskused, nagu galeriid, meistri- ja käsitöökojad, elavdavad kogu vanalinna elu- ja külastuskeskkonda. Loomeettevõtluse hulka kuuluvad kunsti- ja käsitöölaadad, mis laiendavad siseruumist väljaspoole suunatud tegevust. Oluline on, et kauplemissündmuste ja kultuuriprogrammide sisu toetuks vanalinna traditsioonidele ning nende arv ei pärsiks liigselt alaliselt tegutsevate ettevõtete majandustegevust.
Ma ei taha leppida linnavalitsuse möödunud suvel mugavusest väljaöelduga, et kõlakoja juures ei olnud võimalik tööpäevaõhtuti muusikat kuulata ja jalga keerutada põhjusel, et linnavalitsus polnud lihtsalt seesuguseid üritusi tellinud. Küsiks siinjuures – miks. ei tellitud? Haapsalu linnas on piisaval neid ansambleid ja üksikesinejaid, kes nõustuksid oma oskusi demonstreerima tingimusel, et neile vaid see võimalus antakse. Linnavalitsejatel tuleks vaid juhtroll oma kätesse haarata.
Kuigi linnapea räägib Haapsalu linna valgusreostusest, mida peaksime vältima, siis mina seda meelt ei ole. Pimedal ajal tahame kõik valgust. Miks ei võiks pimedatel sügiskuudel vanalinnas teoks saada üritus – Valgus kõnnib vanalinnas. Me ei pea häbenema oma vanalinna. Üks asi on seda eksponeerida päikesesäras, aga teine, teha seda tulede mänguga. Installatsioonide võimalusi on väga palju ja ka linna jõuluaegsed valgusketid saaksid siis kasutuse. Sellest võiks kujuneda iga aastane pimedate ööde välikonkurss.
Aastaid tagasi annetasid Haapsalu ärimehed raha, et linnasilueti üks sümboleid Jaani kiriku torn saaks valgustatud. Saigi tookord, aga paraku nüüd on tuled kustunud.
Küllap olete õhtuti vanalinnas jalutades märganud, et linna keskväljaku ääres postamendil seisev Vabadussõja sõdurikuju on otsekui nukker kurva kuju rüütel pilkases pimeduses. Samas oli kuju kunagi õhtupimeduses tuledesäras.
Aeg näitab, et Haapsalu vajab kogukondliku kokkulepe heakskiidul kinnitatud regulatsiooni – vanalinna teemaplaneeringut. Kui linnal oleks seesugune alusdokument olemas, siis poleks ilmselt tõusnud üles poleemikat ka Karja tänavale püstitatud terrasside suhtes. Samuti saaksid vanalinna liiklusprobleemid ükskord juba oma lahenduse.
Jupi kaupa detailplaneeringute asemel tahaks ikka väga näha arhitektide professionaalseid linnaehituslikke visioone, kuidas vanalinna uuesti Haapsalu linnaosana linnaga tervikuks siduda.
Heino Tamm
linnakodanik
