Neeme Suur: Sotsid ei ole oravate punane musipulk

Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid moodustavad suure tõenäosusega uue valitsuse. Mida sellest arvata? Miks lähevad sotsid liitu parteiga, keda on seni halastamatult kritiseeritud?

Oh, kui palju on praegu mitmesuguseid arvamusi. Tihti öeldakse, et ärge ronige sinna valitsusse praegu. Tihti aga ka, et ootame ja loodame!

Kui ausalt — ongi keeruline. Kõigepealt see, et läbirääkimised ei ole lõppenud, õigemini, läbirääkimised on vaevu alanud. Nii et selgeid vastuseid ei ole. Ei ole ka mingeid salakokkuleppeid, olgugi et kõik proovivad midagi välja mõelda. Reformierakonnal on igal juhul oma praeguse partneriga mugavam koos edasi toimetada, kui vaielda sotsidega programmi ja põhimõtete üle, mida seni ilmvõimatuks peeti.

Sotsid on ju ikkagi „sotsiaalsed demokraadid” sõna mõlema poole kõige tõsisemas mõttes. Nii et kas sünnib uus koalitsioon uute partneritega, seda näitavad lähimad päevad.

Teine küsimus on, kas peaksid sotsiaaldemokraadid praegu valitsusse kippuma. Kui vaadata poliitika küünilisuse seisukohast, siis tundub ju, et Reformierakond ja IRL võiksid oma valitsusvastutuse lõpuni kanda. Juba aasta pärast on inimestel võimalus anda olukorrale hinnang ja teha oma valikud järgmiseks neljaks aastaks.

Kui aga suhtuda asjadesse vastutustundlikult, tuleks minna ja seista eesti inimeste huvide eest nii hästi kui võimalik. Minna ja anda nii varakult kui võimalik Eesti riigi valitsemisele see puudunud, kuid hädavajalik sotsiaalne ja demokraatlik kallak. Eelmisel aastal tegi president oma aastapäevakõnes ettepaneku, et teeme Eesti 100. aastapäevaks korda. Kui nii, siis pole ju siin oodata midagi. Kas me Eesti just nende nelja jäänud aastaga korda saame, aga hetkegi venitada küll ei tohiks.

Oma tänavuses aastapäevakõnes ütles president, et „see, mis meid siia on toonud, ei vii meid edasi”. Eestil on vaja sotsiaaldemokraatiat, ükskõik kui loosunglikult see praegu ka ei kõla.

Meil on vaja suhtuda inimestesse oluliselt teistmoodi. Inimene ei ole mitte statistiline ühik riiklikus raamatupidamises, vaid elav hing, mõtlev ja muretsev kodanik, kellele on tähtis nii tema enda perekonna kui ka kogu riigi käekäik, elab ta siis Võrus või Virus.

Sotsiaaldemokraadid ei läheks valitsusse mitte selleks, et lihtsalt pildile pääseda, vaid selleks, et seista oma põhimõtete ja programmi eest. Ehk lõpetaks selle „viie rikkama riigi hulka”–jutu ja prooviks kõigepealt meie lapsed vaesusest välja aidata.

Meil on selle eesmärgi täitmiseks väga konkreetsed ettepanekud, alates lastetoetuste tõstmisest kuni lasteaedade programmi taastamiseni. Sellel kõigel on kindlasti ka oma maksumus ja järgmise aasta riigieelarve koostamine hakkab kohe pihta.

Meil on kindlad ettepanekud nii riigi majanduse ja hariduse kui ka regionaalpoliitika ja sotsiaalpoliitika valdkonnas. Läbirääkimiste tulemusena peab selgeks saama, kas meil on nii palju ühist, mille põhjal koalitsioon moodustada, või mitte.

Mida me aga ei tee? Me ei hakka oravatele odavmüügist saadud musipulgaks, millega saavad nood väikese vaevaga enne järgmise aasta valimisi oma palge pisut punasemaks värvida, et rahvale inimlikumat muljet jätta.

Neeme Suur, riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige