Triin Tarv: Inimesed ei tohiks tuua keskkonnajaama igasugust prügi

Esmaspäeva hommikul sain jälle teate, et Haapsalus Jalaka ja Metsa tänava nurgal olev keskkonnajaam upub prügisse.

Kohale jõudes nägin hunnikutes avatud ja kinniseid kilekotte olmeprügiga, riideid, pesukuivatusresti, vihkudena lilleoksi ja puulehti.

Kõige selle sodi vahelt jäi mulle silma üks upakil mänguhiir, vurrud viltu. Võtsin karvase mänguhiire kätte − täiesti korralik ja puhas mänguhiir. Vaatasin hiirele otsa ja küsisin: mida ta teeb siin keskkonnajaamas?

Keskkonnajaamade rajamise pilootprojektist möödub Haapsalu linnas seitse aastat. Projekti raames rajati seitse jäätmepunkti. Eesmärk oli üllas − et  linnakodanikud saaksid tasuta tuua keskkonnajaama oma sorteeritud jäätmeid: vanapaberit, värvijäätmete taarat, pakendeid, patareisid ja isegi vanu ravimeid.

Viimasel ajal aga tuuakse keskkonnajaamadesse igasugust muud prügi – mööblist kuni mänguasjadeni – ja linn on sunnitud pidevalt tellima lisateenust prügi likvideerimiseks.

Kümne kuuga on linn kulutanud selleks 13 000 eurot. Selle raha eest saaks linn näiteks paigaldada uued sadeveerennid kõnniteedele, et ratastooliinimestel ja lapsevankritega emadel oleks mugavam liigelda. Või likvideerida ohtlikud puud linnas.

Järelikult jäätmete tasuta äraandmine sellisel moel ei õigusta ennast. Seda enam, et uue jäätmeseaduse järgi peaks kõigil, kes elavad alaliselt oma kinnistul, olema kohustuslik korraldatud jäätmevedu. Jääb müsteeriumiks, miks viiakse olmeprügi kuhugi linna jäätmepunkti, kui koduhoovis on prügikast. Sest  just selle mänguhiire kõrvalt leiti kotist arved inimese nimega ning kontrollimise käigus selgus, et  tal on siiski olemas korraldatud jäätmevedu. 

Keskkonnajaamade pilootprojekt saab veebruaris läbi. Linnal on tõsine plaan kaotada senised probleemi tekitavad keskkonnajaamad ja teha üks korralik valvega jäätmepunkt. See on vastutulek ka kodanikele, kes tahavad ja peavad oluliseks oma jäätmeid sorteerida.

Nii istub ka minu kontorilaual see mänguhiir, kes peaks rõõmustama pigem uut last, kelle vanematel võib-olla ei ole alati võimalik osta uusi mänguasju, aga mitte vedelema keset linna prügihunnikus.

Triin Tarv,
linnakeskkonna peaspetsialist