Kuidas me kogu perega Soome kolisime. 27. osa

Enriika Liiv. Foto: Erakogu
Mina annan sulle pajutibu, sina mulle kommi või raha!

Virpojat (soome k) käivad ukselt uksele palmipuudepühal. Nagu eestlaste mardi- ja kadrijooksul, tulevad värvitud nägude ja nõiakostüümidega lapsed heade soovidega. Kaunistatud pajutibude oksad on käes. Loevad luuletust või laulavad. Soovivad õnne ja vastutasuks oma pajutibuoksale, mille sulle kingivad, ootavad kommi või raha. Tihtipeale antakse üllatusmune.

Just sel päeval oli meie kodus palju virinat, poisid olid viimased ööd kehvasti maganud. Vanem on pärast võrevoodist oma suurde voodisse kolimist hakanud iga pisikese krigina peale ärkama ja meie juurde ronima. See tähendab üldjuhul umbes viit ärkamist öö jooksul. Viin teda järjepidevalt oma voodisse tagasi, samal ajal nagu mantrat korrutades: “Billi on juba suur poiss ja magab oma voodis, nagu emme-issigi magavad oma voodis!”

Pisem beebi magab hästi, sööb öösiti üldjuhul vaid korra, kaks. Kahepeale tuleb aga neid äratusi omajagu. Nii me mehega olemegi vahetustega öötööl. Hea on aga, et ööunne jäävad mõlemad kella 19-20 ajal, pärast seda on meie oma aeg. Tütar tavaliselt sel ajal loeb või joonistab oma toas. Ma arvan, et umbes nädala jagu on neid päevi, mil öiseid äratusi on olnud igal ööl 5-15. Hommikuti ärkan kella 5-6 ajal, paremail päevil kell 7.

Nüüd siis – uksekobin. Olin just mõlemad poisid saanud lõunaunne. Jõudsin juba vihastada, sest ei osanud külalisi oodata.”Mine ütle, et keegi meie ukse taga ei kolistaks, beebid magavad! Kui keegi tahab sind õue kutsuda, las helistavad!” ütlesin tütrele pahuralt.

Tütar läks ust avama. “Emme, see on Roland (eesti poiss naabermajast), pajutibudega!”

Juhtus nii, et sattusin just mõni minut enne uksekobinat lugema sellesama palmipuudepüha kohta ja kuidas seda siin Soomemaal tähistatakse. Ütlesin siis tütrele, et võtku kapist paar kommi ja selgitagu, et väikesed jäid just magama ja peab olema tasakesi. Kuulsin, kuidas pärast kommide üleandmist ütles Roland “Ma lootsin ikka raha saada!” ja ulatas tavalise pajuoksa. Olevat ka paarirealise luuletuse lugenud. Õueriided seljas.

Tütar ütles, et paar teistki eesti last oli samal ajal nurga taga peidus, nad tulid hiljem välja, kui kommiandmiseks läks. Hahaa! Andnuksin ma raha, kui palju neid oleks sealt peidust siis veel välja ujunud? Olgu, olgu, nöökan niisama.

Igal juhul oli meie pere esimene kogemus nendega tagasihoidlik. Ei temaatilist riietust, ei laulu, ei häid soove, ei kaunistatud pajutibu. Kommi asemel hoopis “tahaks raha saada”. Teisalt, võib-olla nii see ärivaist tekib ja tulevased miljonärid kasvavadki. Igal juhul rohkem keegi meie ukse taha sel päeval ei sattunud.

Soomes võivad virpojat ukselt uksele käia kahel korral – sel nädalal soomlased ja järgmisel rootsi lapsed. Räägitakse, et kui neile maiust või raha ei anna, visatakse ust-aknaid toore kanamunaga. Veidi lisainfot: http://et.m.wikipedia.org/wiki/Palmipuudepüha