Juhtkiri: Hobiarheoloogid

Metallidetektorite lai levik ja nende agar kasutamine tekitab arheoloogides hirmuvärinaid, sest igal aastal on juhuseid, kus detektoristid on üles tuhninud mõne olemasoleva matusepaiga või suisa kalmistu, nagu juhtus paari aasta eest Kõmsil.

Asi on läinud niikaugele, et arheoloogid pelgavad detektoristide kartuses uutest avastatud kalmetest või aardeleidudest avalikkusele rääkida.

Mis ajab ühe inimese detektoriga põllule kultuuriväärtusi otsima? Mõne puhul soov rikastuda, teise puhul aga ajaloohuvi. Kõiki detektoriste ühe vitsaga lüüa on ilmselgelt vale, sest eetiline ja seadust järgiv metalliotsija kasutaja võib olla arheoloogidele pigem abimees kui vaenlane.

Eesti maapõu varjab ilmselt sadu või isegi tuhandeid muistiseid, mida seni leida pole suudetud. Ja kui detektorist mõne sellise peale satub ja oma leiust ka muinsuskaitsjaid teavitab, võib see lisada uue peatüki meie ajalooteadmistesse.

Et sõklad teradest eraldada, peaks igal inimesel olema julgust detektoriga maastikul liikuvale inimesele ligi astuda ja uurida, kellega tegu. Õigel detektoristil, kes ka vastava koolituse läbinud, peab olema ette näidata kehtiv tegevusluba.